Üliühiskond / Oversociety
Ühiskond, mille inimesed endale loovad, on korrelatsioonis nende enda väärtushinnangute ja tõekspidamistega. Seega, et üldse jõuda täiusliku ühiskonnani, peavad selle liikmed ise muutuma, täiuslikuks ja küpseks saama. Üldsoovitud täiusliku ühiskonna tunnused nagu rahu, absoluutne tolerantsus ning täielik võrdsus jäävad kättesaadamatuks, kui neisse suhtutakse kui kaugesse potentsiaalsesse tulevikku ning ei rakendata nende omaduste elluviimiseks vajalikke põhitõdesid igapäevaelus.
Kui kõik suhtuvad oma ligimestesse kui konkurentidesse, kellest peab üle olema, siis kuidas on võimalik saavutada rahu, võrdusus ja tolerantsus? Konkurents mõistena on otseses vastuolus kõigi nende tunnustega - ühe suhteline edu tähendab teise ebaedu. Nii saab võimuvõitlus lapsepõlves oma sõbraga teemal, kellel on ägedam mänguauto tuleviku peaministri võimuvõitluseks teiste riikidega teemal, kellel on ägedam tuumapomm.
Vaid teadvustatud otsused võivad viia inimkonna küpsuseni, et see saaks luua ideaalse ühiskonna. See saab aga alguse kasvatusest. Suuresti on tänapäeva kasvatus liiga leebe ja põhineb valedel põhitõdedel. Kui varakult anda lapsele liiga vabad käed ja võimalus juhuslikult kujuneda, siis viib see tihti mõtteviisideni, mida iseloomustavad emotsionaalsus, nõrk enesekontroll ja isekus. 21. sajandil on näha, kuidas paljudele lastele antakse üsna varakult nutitelefon kätte, et lihtsustada oma tööd lapsevanematena. Telefonis olev sisu on aga väga tihti disainitud inimeste nõrku külgi ära kasutama, suurem enamus rakendusi on kavandatud nii, et kasutaja oleks võimalikult kaua aktiivne ning tuleks võimalikult tihti tagasi. See õpetab väärtustama kiiresti kättesaadavaid naudinguid ja ajendab käituma rohkem instiktide põhjalt, kui mõistuse põhjalt. Kas on võimalik luua tolerantne, võrdne ja rahulik ühiskond, kui kõik juhilduvad oma otsuste tegemisel vaid enda eesmärkidest ja ihadest?
Internet pakub meile täpselt neid sensoorseid ja kognitiivseid stiimuleid - korduvad, intensiivsed, interaktiivsed, sõltuvust tekitavad - mis on näidanud põhjustavat tugevaid ja kiireid muutusi aju ehituses.
Nicholas Carr, The Shallows
Tähtsaimaks elemendiks kasvatusel on distsipliin. Distsipliin võimaldab saavutada vabaduse instinktidest ja mõelda loogiliselt, isetult ja perspektiivikalt. Tavaliselt mõeldakse vabaduse all takistuste ja piirangute puudumist ning valikuvabadust. Kui inimese põhilised vajadused Maslowi püramiidil on täidetud, siis on liigagi lihtne ja ahvatlev asendada uute eesmärkide seadmine ja nende elluviimine eskapismi ja muude viivitustega. Kas seda võiks nimetada vabaduseks, kui inimesel on võimalus vahetada eneseteostus meelelahutuse vastu? Või on ta siiski aheldatud oma ihade poolt, mida ta pole endale tunnistanud? Tõeline valikuvabadus on distsipliin, mis annab võime vaadelda valikuid kriitiliselt ning küsida, kas valik mille ma teen on tõesti parim või on see tunnistamata alateadlik iha.
Otsi vabadust ja saa oma ihade vangiks. Otsi distsipliini ja leia oma vabadus.
Frank Herbert, Düün
Täieliku ühiskonna loomine nõuab ka teadliku naiivsuse. Naiivsuse all mõtlen mõtteprotsessi põhimõttel "rohkem küsimusi, vähem vastuseid," ehk uue info ja varasemate teadmiste üksteisest distantseerimist. Niivõrd kui universum on alati muutuv ning miski ei ole igavene, ei saa täiuslikku ühiskonda luua selle mõttega, et kui täiuslikkus on saavutatud, siis see ei muutu. Naiivsus on see, mis võimaldab meil alati kahelda oma tõekspidamistes ning see on oluline, sest kinnistunud ideed, arusaamad ja teadmised on need, mis pärsivad õppimisvõimet ja arengut. Fraas "ma tean seda" on ohtlik, sest see võib muutuda isiku absoluutseks vankumatuks tõeks. Kuid absoluutset tõde ei eksisteeri - tõde on alati mitmuses, muutuv ja ambivalentne. Seega, kui keegi võtab omaks mõne absoluutse tõe, siis hakkab ta neid mitmusi ja muutusi eitama, tõrjuma sellega takistades enda, ning osadel juhtudel ka teiste, progressi
(Kohendatud kooli kiirarutlus 2019 jaanuarist)
Oversociety
Society, which people create for themselves, is in direct correlation with their values and beliefs. Society is where values and beliefs of its people are expressed through. So to reach a perfect society, its members themselves must change and become perfect and mature. Common features of an ideal society, like peace, absolute tolerance and total equality will remain out of reach if they are viewed as something that will be achieved in the vague distant future, "when the time is right." The ideal society isn't something that will one day pop up - it can only come about when its underlying truths are put into practice in everyday lives.
If everyone acts towards their surrounding people like they are their rivals, just another bar to pass, then how is it possible to achieve peace, equality and tolerance? Rivalry as a word expresses something that is directly at odds with all three. One's relative gain is another's loss. It's the conflict of who's got a cooler toy car in a prime minister's childhood that leads to the similar conflict of who's got a cooler weapons of mass destruction in adulthood.
Only conscious decisions may lead man to its adulthood so that it may create the perfect society. It all begins with correct upbringing. I feel that, at large, parents today are too lenient and raise their children with wrong philosophies. If a child is given too much freedom and let be raised by chance itself, then that usually leads to strong emotionality, lack of self-control and selfishness. We can see parents in the 21st century try to make their job as parents easier by handing them the smartphone. However, the content inside the smartphone is mostly designed to exploit the weaker sides of humans in subtle, unnoticeable ways. They are psychologically engineered to keep their users attached for as long as possible and to keep them coming back as much as possible. This teaches to value the short term rewards and instant gratification and to live from the basis of instinct and not from the basis of rationality. Is an ideal - tolerant, equal and peaceful - society even possible if most of us are only guided by their own desires and goals?
The Net delivers precisely the kind of sensory and cognitive stimuli – repetitive, intensive, interactive, addictive – that have been shown to result in strong and rapid alterations in brain circuits and functions.
Nicholas Carr, The Shallows
The most important element that should be taught to everyone is discipline.
Discipline allows one to achieve freedom from instincts and think logically, selflessly, and prospectively. Usually, freedom is meant as the absence of obstacles, constraints and having the freedom of choice. If a person's basic needs in the Maslow's pyramid are met, it is too easy and tempting to replace the setting of new goals and their implementation with escapism and other delays. Can this be called an act of freedom if a person has chosen to exchange self-realization for entertainment? Or is he still chained - by his desires, which he has not even acknowledged? True freedom of choice is discipline that gives the ability to look at choices through analysis and ask am I doing this because it is really the best choice or is it of my unacknowledged subconscious desires.
“Seek freedom and become captive of your desires. Seek discipline and find your liberty.”
Frank Herbert, Dune
Furthermore, naivety should be the second most important element one gets from their upbringing to their mental toolkit. By naivety I mean the ability to distance previous knowledge from new information and the thought process of "more questions, less answers." To the extent that the universe is always changing and nothing is eternal, the perfect society cannot be created with the idea that once perfection is achieved it will not change again. Naivety is what allows us to always doubt our beliefs and that is important because the deeply embedded ideas, insights and pieces of knowledge are the ones that inhibit learning and mental development. The phrase "I know it" is dangerous because it can become an absolute unshakable truth of a person. But the absolute truth does not exist - the truth is always plural, changing and ambivalent. So, if someone takes on some absolute truth, they start denying these pluralities and changes, they start preventing themselves and, in some cases, others from progressing.
(Revised school speed-essay from 2019 January, translated from estonian)
