Üksildus ja iseseisvus Murakami "Kafka mererannas"
Kõige aktuaalsem teema, mida “Kafka mererannas” käsitles, oli üksildus ja sellega toimetulek. Meedia on mõnda aega juba külvanud uuringute ja statistika põhjal hirmu ja segadust inimestesse, rääkides, et tänapäeva noored elavad iivele ohtlikult tagasihoidlikku suguelu ning on üksildasemad ja depressiivsemad kui kunagi varem. Ei saa öelda, et raamatu tegelased oleks olnud läbinisti depressiivsed, kuid üksikud olid nad kindlasti ning nende lahendused sellega toime tulekuks sarnased tänapäevaste lahendustega. Murakami näitab teoses nende lahenduste nõrkusi ja tugevusi.
Peategelase Kafka vastus üksildusega toimetulekuks oli saada võimalikult iseseisvaks. See tundus talle loogilisena, sest klassikaaslased teda ei mõistnud, ema ja õde olid talle võõrad ning isa tõi talle vaid meelehärmi oma vähese tähelepanuga, mida ta Kafkale jagas. Niisiis tegi Kafka hoolega trenni, et ei peaks füüsilise jõu pärast kelleltki abi paluma; luges raamatuid, et saada vastuseid teda painavatele küsimustele ja lohutust eskapismi kujul; vältis toetumast kellelegi teisele kui endale. Ei saa öelda, et tänapäeva noored üleliia palju sporti teeks ja raamatuid loeks, aga probleemidega toime tulemise osas on neil siiski varuks sarnased vastused – ühel või teisel põhjusel proovitakse kõiki probleeme üksi lahendada ning kui sellega toime ei tulda, varjutakse meelelahutuse ning sotsiaalmeedia taha peitu. Iroonilisel kombel toidab sotsiaalmeedia just seda mõtteviisi, et kõigil läheb hästi ja teistel probleeme pole. See on petlik - lihtsalt keegi ei jaga nii avalikult enda vaimseid tagamaid.
Mingil tasandil teadis Kafka kindlasti, et täiesti üksi hakkama ei saa, kuid ta proovis ka sellest tõsiasjast jagu saada, luues enda kujutelmas noormehe, keda hüütakse rongaks. See, nii-öelda teine mina, mille Kafka endale lõi, pakkus talle raskuste ajal tarkust, head nõu ja vaprust. Huvitaval kombel suudab Kafka endale teadmata saavutada kontakti ka mõne päris inimesega. Näiteks kohtub ta kodust põgenedes bussi peal endavanuse tüdruku Sakuraga, kes talle oma telefoninumbri annab ning kellega ta tundub läbi saavat, kuid otsustab siiski üksinda oma teekonda jätkata. Sakuraga võtab ta siiski hiljem ühendust ning üheks õhtuks aktsepteerib Sakura abivalmidust,. Kartes talle tüli teha ja ise liigse usalduse tagajärjel haiget saada, mõtleb Kafka siiski jälle ümber ning põgeneb taas üksi oma suure kotiga. Selline edasi-tagasi tammumine ja otsustusvõimetus on üsna sarnane tänapäevaste mõtteviisidega. Kardetakse, et kui ei olda kogu aeg rõõmsad ja ei räägita aina sellest, mis maailmas toredat, siis ollakse oma lähedastele tüliks probleemide ja negatiivse mõtteviisiga. Võibolla pisut puistatakse südant, kuid kohe peale seda öeldakse, et tegelikult saadakse ise hakkama ning siis peitutakse enda sisse ja proovitakse oma probleemidega ise hakkama saada.
Saeki ja tema lugu on teoses suurimaks hoiatuseks eelmainitud sissetõmbumise kui ka liigse sõltuvuse eest. Saeki ja tema armuke olid nagu üks hing, nad olid lahutamatud ning nende kooselu tegi nende elu ideaalseks. Nad sõltusid üksteisest niivõrd palju, et kui Saeki jäi oma armukese surma tõttu üksi, siis kaotas ta oma elu mõtte. Ka tema põgeneb oma probleemide eest, mis teda piinama hakkavad, kui tema armuke sureb, ning proovib üksi hakkama saada. Selle tagajärjel “jäi Saeki aeg seisma,” kui Oshima sõnu laenata ning lõpuks sooritab Saeki ka enesetapu. Esiteks näitab Murakami Saekiga ära äärmusliku juhtumi sellest, kuidas ühelegi asjale ega inimesele ei saa liialt toetuda, sest kui see toetuspunkt peaks katkema, siis võib see viia tõsise traumani. Teiseks näitab ta aga, et ilma abita ei ole võimalik probleemidest jagu saada.
Teose vastus üksildusega toimetulekuks on tulla mõistmisele, et ka teistel on probleemid ning kõik on vähemal või rohkemal määral sarnaste küsimustega rinda pistnud. Seega peab lihtsalt suhtlema ning usaldama teisi. Kafka saab tuttavaks Oshimaga, kes pärast mitut proovi suudab Kafka usalduse võita. Oshima on Kafka jaoks mentor ning keegi, kes lõppkokkuvõtteks väärib tänu Kafka arengu eest - just tänu Oshimale suudab Kafka lõpuks mõista inimsuhete tähtsust ning lasta vabaks täielikust iseseisvusest. Teos näitab, kui tähtis iseseisvus on, kuid samas toob välja, et see ei tohiks tulla suhete arvelt. Murakami arvates tuleb iseseisvus nii isiklikust vastupidavusest kui ka julgusest teistele toetuda ja end teistele haavatavaks teha.
