Eesti keele 2019 riigieksami kirjand: Tehnika areneb, kas inimene ka?
20. sajand tõi inimkonnale peale hüppelise tehnika arengu ka ootusärevuse. See ärevus täitis pead mõtetega sellest, kuhu selline areng viia võiks ning millistesse kõrgustesse võiksid inimeste võimed tõusta. Nüüd on aga tekkinud küsimus, kas see areng on inimeste võimeid tõstnud või hoopis vastupidi.
Tehnoloogia arengu eesmärgiks on alati olnud mugavus. Kauged eelkäijad avastasid, et kiviga on kookospähkleid mugavam avada kui kätega. Tänapäeval on probleemid täiesti erinevad, kuid eesmärk on jäänud samaks - teha inimeste elu lihtsamaks. Kuid Yuval Noah Harari toob oma teoses "Sapiens" välja tendentsi, mis käib tehnika arenguga kaasas - algselt on uued tehnoloogiad kõigest luksused, kuid ajapikku saavad need vajadusteks. Kunagi olid külmkapid vaid rikastele kättesaadavad, nüüd on need põhimõtteliselt igas kodus ning sõltutakse neist toidu säilitamisel. Seega tehnika teeb elu mugavaks paljude oskuste ja teadmiste arvelt pannes inimesi sõltuma nendest mugavustest.
Tänapäevaks on tehnoloogia rikkamates riikides hõlbustanud või asendanud pea kõik, mis nõuab füüsilist pingutust. Tehastes on robotid, aukude kaevamiseks on ekskavaatorid, liikumiseks autod ning meelelahutuse saab otse koduselt ekraanilt - ehk otsene vajadus tervislikule eluviisile on kadumas. Mõni aasta tagasi võis "Wall-E" abitult tooli naelutatud tegelaste üle naerda, kuid nüüdseks on massiline ülekaalulisus saanud Ameerikale kriitiliseks. Asja muudavad täbaramaks ka teadlaste leiud, mis näitavad, et füüsiline tervis on väga tihedalt seotud ka vaimse tervise ja võimekusega.
Lisaks on see mugavus tulnud ka suhtlemise arvelt. Poed on kaotamas teenindajaid, sest iseteenindus on saamas uueks tavaks ning varsti kaotavad taksojuhid oma töö robotautodele. Lisaks reklaamis paar aastat tagasi Google tehisintellekti, kes suutis automaatselt helistada juuksurile ning panna sinna aja pettes täieslikult toru teises otsas olevat inimest. Pealtnäha teevad need inimese elu paremaks, kuid see vähendab märgatavalt kokkupuudet inimestega, seejuures kaotades võime inimestest aru saada. Nii võivad inimesed muutuda Martin Scorsese filmi "Taksojuht" peategelase sarnaseks - isekaks ja teistest täiesti võõraks. Sarnane situatsioon on toimumas Jaapanis, kus hikikomoride arvuline tõus on tekitanud iibekriisi ning see on näide sellest, et ekraanid ei suuda siiski päriselt inimsuhtlust asendada.
Võiks siiski loota, et tehnoloogia on andnud inimestele rohkem vaba aega ning vaimseid ressursse ning teinud sellega võimalikuks Oscar Wilde unistuse individualismi arengust. Nüüd, kus Maslowi püramiidi põhivajdused on täidetud, peaks igaüks saama keskenduda oma tegevustele ning ennast teostades ka inimkonda edasi viia. Meelelahutuse kättesaadavus on aga esile toonud vastupidise. Nimelt on eneseteostus ja sellega kaasnev pikaajaline rahulolu asendumas meelelahutuse ja selle lühiajaliste mõnudega, just nagu Aldous Huxley "Heas uues ilmas" kujutas. See aga aheldab inimeste mõttevõimet ning eneseväljenduslikke oskusi orwelliku uuskeele tasemeni. Näib, et mõne aja pärast peavad masinad peale andmesäilituse ja -töötluse ka teised vaimsed ülesanded inimeste asemel ära tegema.
Seega on tehnoloogia eesmärk muutunud inimeste abistamisest inimeste asendamisele. Tehnoloogia areneb aina kiiremini edasi, kuid inimeste areng on pigem stagneerunud või isegi taandarengusse sattunud. Tehnika arengul on suured eelised, kui neid õigesti ära kasutada, kuid peab jälgima, et tehnika inimkonda ära ei asendaks.
Kommentaare aastast 2022
Siin ta on oma autentseimas originaalvormis oma komavigade, kohmakate sõnastuste ning kõige muuga, mis käib ajapiiranguga endale tähtsat kirjandi kirjutamisega kaasas. Mitte, et oleksin kartnud oma tuleviku pärast seda kirjutades. Pigem oli mulle tähtis näidata endale ja oma kallile õpetajale, kui kaugele ma tulnud olen keskaeelse ajaga võrreldes. See oli ikkagi tema, kes pani märkimisväärse aluse minu huvile korrektse, huvitava ja sisuga eneseväljenduse vastu ning see oli ikkagi minu viimane ametlik hindega kirjand. Tuleb välja, et kui sa saad täpselt selle teema, millest oleksid suuteline jahuma 0 ettevalmistusega tunnise ettekande, siis selle kirjasõnadesse panemine on ikka pisut keerukam. Võitlesin selle mustandiga liiga kaua. "Mida välja jätta? Mida juurde lisada? Neid teemasid on siin juba liiga palju, miks kurat ma nii laiali läksin sellega? Oleks ju võinud ühe teemaga süvitsi minna? Kurat juba hilja, nüüd pean juba mustandiga alustama." Tulemuseks oli siiski jack of all trades tüüpi kirjutis, kus iga teema sai liialt põgusa ja ebapiisavate selgitustega kohmaka ülevaate.
Tulemus: 77 punkti. Ilus number, aga tegelikult on see hinnang minu arvates liiga helde. Ma arvan, et hindaja nägi siin rohkem selle kirjandi kogupotentsiaali kui paberile jõudnut ennast. Mulle näib see puhtand rohkem mustandi nägu, millest tegelikult saaks vaeva nähes üsna okei kirjandi.
2022 revisjon "Tehnika areneb – kas inimene ka?"
20. sajand tõi inimkonnale peale hüppelise tehnika arengu ka ootusärevuse. Ärevus täitis päid mõtetega sellest, kuhu see kõik viia võiks ning millistesse kõrgustesse võiks inimkond tõusta. Niisiis, on tehnika areng inimeste võimeid tõstnud või hoopis vastupidi?
Tehnika arengu üheks suuremaks eesmärgiks on mugavus ja elu hõlbustamine. Kauged eelkäijad avastasid, et kiviga on kookospähkleid mugavam avada kui kätega. Tulemasinaga tuld teha on hõlpsam kui kahe kiviga sädemest tuld luua. Autoga on vahemaid võrreldamatult kiirem läbida kui kondiauru väel või hobuse seljas. Kuid Yuval Noah Harari toob oma teoses "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu" välja tendentsi, mis käib tehnika arenguga kaasas: alguses on uued leiutised kõigest luksus, kuid ajapikku saavad need vajadusteks. Kunagi olid külmkapid vaid jõukamatele kättesaadavad, nüüd on need praktiliselt igas kodus ning neist sõltutakse eluvajaliku toidu säilitamisel. Rääkimata kapi ja seal hoitava toidu valmistamiseks vaja minevast elektri- ja kanalisatsioonitaristust. Kuidas aga jätkuks elu, kui voolu kadumisega lõpetaks külmkapp ning selle kõrval ka äratuskell ja arvuti töötamast? Tõenäoliselt ei jätkuks igapäevaelu, vaid esimeseks prioriteediks saaks elektri taastamine, mida ei suuda üksikinimene teha. Tehnika teeb elu mugavaks, kuid seda oskuste ja teadmiste arvelt, pannes inimesi sõltuma nendestsamadest mugavustest. Muidugi avab see võimaluse aina rohkem spetsialiseeruda, kuid siiski tekitab see keerulise prioriteetide seadmise probleemi: mida, millal, milleks ja kuidas me kasutame?
Tänapäevaks on kõiksugu leiutised hõlbustanud või asendanud pea kõik, mis nõuab füüsilist pingutust. Tehastes on robotid, kaevamiseks ekskavaatorid, liikumiseks autod ning meelelahutuse saab otse koduselt ekraanilt: otsene vajadus kodust eemale liikuda on suuresti kadunud. Mõni aasta tagasi võidi "Wall-E" abitult tooli naelutatud kosmoselaeva reisijate üle naerda, kuid nüüdseks on massiline ülekaalulisus muutunud Ameerikas kriitiliseks ning ebatervislikult staatiline eluviis ja peamiselt istumist nõudvad tööd probleemiks üle maailma. Olukord on seda täbaram, et uuringud näitavad füüsise väga tihedat seotust vaimse tervise ja võimekusega.
Lisaks on see mugavus tulnud ka sotsialiseerumise arvelt. Iseteenindus on asendamas teenindajaid ning taksojuhid oma tööd kaotamas robotautodele. Google reklaamis paar aastat tagasi tehisintellekti, kes suutis käsu peale veenva inimhäälega juuksurile helistades aja broneerida. Pealtnäha teevad need võimalused inimeste elu paremaks, kuid vähendavad märgatavalt inimestevahelist kokkupuudet, kaotades pikapeale nii eneseväljendusoskuse kui ka võime teistest aru saada. Suhtlus digikanalites näib ahvatlev, lastes lähedastega reaalajas sõnumeid vahetada olenemata vahemaadest. Teisest käest võib see küll jätta illusiooni suhtlusest ja sidemest, kuid näib rohkem nagu ajutise sillana tekitades olukorra, kus inimesed on kontaktis kuid eraldatud, koos kuid üksi. Pika peale võivad inimesed muutuda Martin Scorsese filmi "Taksojuht" peategelase sarnaseks: isekaks ja teistest täiesti võõraks. Interneti anonüümsus hõlbustab võimalust näha reaalajas seda võõrandumist, nägudeta kommentaaride dehumaniseerimise efekti ja inimeste radikaliseerimist erinevates foorumites, nagu 4chan. Lisaks on Jaapanis _hikikomori'_de märkimisväärne tõus on tekitanud iibekriisi ning see näitab, et turvaliselt koduselt ekraanilt leitav ei suuda siiski päriselt inimsuhtlust asendada.
Võiks ju loota, et tehnoloogia areng on andnud inimestele rohkem vaba aega, vaimseid ressursse ning teinud sellega võimalikuks Oscar Wilde'i unistuse individualismi arengust. Nüüd, kus Maslow' püramiidi põhivajadused on justkui täidetud ning ebavajalik füüsiline vaev suuresti automatiseeritud, peaks igaüks saama keskenduda oma soovitud motiveerivatele tegevustele ning ennast teostades ka inimkonda edasi viia. Eneseteostus ja sellest tulenev pikaajaline rahulolu aga nõuavad pühendumust, järjepidevust, vaeva ja teatud määral ka vigasid ja põrumist. Oma annete realiseerimise kantud vilja saab pigem näha hiljem kui varem, mistõttu võib teekond hetkes tunduda valuline. Seda raskemaks muudavad ettevõtmise konstantselt meelitavad dopamiinilaksud meelelahutuse ja lühiajaliste mõnude kujul. Just nagu Aldous Huxley "Heas uues ilmas" kirjeldati somatablette, võetakse ebamugavust kohates pihku pinisevaid ja värvilisi tähelepanu nõudvaid teavitusi täis telefon, vaadatakse algoritmi poolt just õigele isikule suunatud TikToki lühiklippi või lülitatakse käima järgmine pinev liigvaatamiseks konstrueeritud Netflixi sari. See surmab süvenemisvõime, lühiajaliste ebamugavuste talumisoskuse ja ahendab nii mõttevõimet kui eneseväljendusoskusi orwelliliku uuskeele tasemeni. Näib, et mõne aja pärast peame leidma viisi masinatega peale andmesäilituse ja -töötluse ka teised vaimsed ülesanded inimeste asemel ära tegema.
Seega tundub, et tehnoloogia arengu tulemuse kasutuseesmärk on nihkunud muutunud inimeste abistamisest inimeste asendamisele. Tehnoloogia areneb aina kiiremini, kuid näib, et inimeste areng on pigem stagneerunud või isegi sattunud taandarengusse. Asi pole tehnoloogias endas, vaid selle küsitlemata kasutamises. Produktiivsus on vaieldamatult kasvanud, kuid kas saame end usaldada selle õigesti kasutamisega või peaks Frank Herberti "Düüni" kombel pöörama rõhu inimeste enda vaimsele ja füüsilisele arengule?
